Üheks neljast lugemisväljakutse raamatust jaanuaris oli teos, mis on ilmunud 1920.ndatel. Ma muidugi esmalt plaanisin võtta ikka raamatu, mis on täpselt 100 aastat tagasi avaldatud, aga kuidagi ükski ei paelunud. Siis koperdasin Virginia Woolfi otsa. Ma olen alati tahtnud mõnd tema teost lugeda. Seejärel sattusin sattusin infole, et 1925. aastal ilmunud “Proua Dallaway” on Woolfi parim romaan, kuulub kirjandusklassikasse ja juba tundsingi, et ma ei saa seda raamatut lugemata enam rahu.
Kuna Briti kirjanik ja feminist Virginia Woolf (1882–1941) on üks 20. sajandi tähtsamaid moderniste proosakirjanduses, siis mõni sõna temast endast ka. Eestikeelne Vikipeedia pajatab järgmist.
Virginia Woolf sündis Londonis söör Leslie Stepheni ja tema naise Julia Duckworthi tütrena. Tal oli kuus (pool)õde-venda. Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt.
Aastal 1912 abiellus kirjanduskriitiku Leonard Woolfiga. Koos abikaasaga soetati trükipress, millega pandi 1917. aastal alus kirjastusele Hogarth Press. Kirjastus avaldas kaasaegse Inglise ja Ameerika kirjanduse kõrval ka Sigmund Freudi teoseid inglise keeles ning tõlkeid vene keelest.
Virginia Woolf lõpetas elu enesetapuga 1941. aastal, uputades end Ouse’i jõkke kodu lähedal Sussexis.
Vikipeedia
Harvard Theater Collection, Houghton Library, Harvard University
Inglise keelne Vikipeedia aga mainib, et Woolfi elulugu käsitlenud autorid on väärkohtlemise osas erinevatel seisukohtadel. Ometigi kumab igalt poolt läbi, et selles peres ei olnud kõik päris korras ja esines probleeme vaimse tervisega.
Londoni koorekihti kuuluva Clarissa Dalloway päeva täidab peo organiseerimine, samal ajal kui sügavate hingehaavadega töölisest Esimese maailmasõja veteran Septimus Warren Smith valmistub enesetapuks.
Tutvustus Apollo e-poes
Woolfile omaselt toimub tegevus keset rikka keskklassi argitoimetusi. Romaan käsitleb autorile nõnda isiklikke teemasid nagu närvihaigus, psüühiline tasakaalutus, enesetapp ning naistevaheline armastus.
Dalloway päev algab imeilusa hommikuga, mil ta ostleb lillepoes, samal ajal kui noor mees kannatab mõne aasta eest lõppenud sõja haavade käes. Indiast ilmub Peter Walsh, kirglik vana kosilane. Proua Dalloway meenutab, miks ta Peterile korvi andis ja abiellus majanduslikult heal järjel Richard Dallowayga. Kui algul ei võta kokteilipidu proua Dalloway arvates just kõige paremini vedu, jääb ta lõpuks sellega üsna rahule.
Esmalt ehmatas mind raamatu keelekasutus. Laused, mis on pea 20 rida pikad, täis mõttekriipse ja semikooloneid ning mille sisu pendeldab olustiku kirjelduste ja tegelaste sisemonoloogide vahel. Aga olen harjunud igasugust kraami lugema ning närisin end päevaga sellest teosest läbi, julgemata pooleli jätta, sest äkki muidu ei leia enam motivatsiooni uuesti lugema hakata.
Kui rasked laused välja arvata, meenutas selle raamatu süžee mulle liblikalendu. No tõepoolest! Erinevad karakterid oma murede ja rõõmudega, mõtisklemas oma elu ja tegemiste üle ja siis sina lugejana oled nagu üks kollane liblikas, kes libiseb kergelt ühel 1923. aasta juunikuu kolmapäeval mööda Londonit. Põigates kord siia, kord sinna, jõudmata seejuures põhjalikult süveneda ühegi tegelase elusse, kui tuleb juba liuelda järgmise karakteri juurde.
Ja just nii nagu liblikas tuleb ja läheb, satub ka lugeja vaid üheks päevaks raamatutegelase eludesse pilku heitma. Sellel lool ei olnud sissejuhatust ega kulminatsiooni. Jah, proua Dalloway ettevalmistatav pidu toimus ja läks hoolimata muretsemisest kenasti, kuid see oli vaid sündmus taustal.
Kuigi raamatus käsitletakse tõsiseid teemasid nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp, ei jäänud mul loetust masendavat või rasket tunnet. Nagu olekski liblikana libisenud üle lihtsate inimeste tühisena näivatest probleemidest.
Jah, mingi nurga alt vaadates tundub tõesti, et proua Dalloway elu on täis tühiste asjadega tegelemist ehk siis, kas tõesti saab inimese elu mõte olla pidude korraldamises. Samas on see ka traagiline. Clarissa tundub otsivat kinnitust enda jaoks, et need peod on kellelegi vajalikud ja olulised. Vaimuhaigusega sõjast naasnud noor mees ei tundu küll tühise probleemiga maadlevat, aga mulle tundus, et teda ravivad arstid seda nüüd jälle ülemäära tõsiselt ei võtnud.
Kuna ma just lugesin läbi kaks suhteraamatut, siis jäin mitmes kohas mõtisklema Clarissa suhte üle, samuti Septimuse suhte üle. Millised võimalused olid üldse 100 aastat tagasi jõuda õnneliku suhteni tänapäevases mõistes. Meeste ja naiste rollid olid tugevamini paigas, üksteise suhtevajaduste üle ei arutletud. Oldi siis selle võrra õnnetumad? Hoolimata sellest, et nüüd võib igaüks minna raamatupoodi või raamatukokku ja laenutada suhteraamatuid ja uute teadmiste abil oma suhet rikastada või külastada vajadusel suisa paariterapeuti, on paarisuhetes probleemid ikka alles. Kohati ehk sügavamadki.
Kuigi seda hüplikku teksti oli raske lugeda, olen ma kokkuvõttes väga rõõmus, et Virginia Woolfiga tutvust tegin ja sain hea ettekujutuse modernistlikust romaanist. Vähe sellest (minu põhjalikkus üllatab kohati mind ennast ka :D). Guugeldades leidsin YouTube’ist filmi “Mrs Dalloway” (1997, BBC) Vanessa Redgrave’iga peaosas ja vaatasin veel selle ka õhtu jätkuks ära. Äsja loetud karakterid said näo ja kujutluspildid värvusid selgemaks. Kokkuvõttes sain suurepärase elamuse.
2020. aastasse lisandus 216 loetud lehekülge ehk kokku teeb see 576.
Kojanarri kirjutised 