… NING ÖELDA “JAH” ELURÕÕMULE, VABALE AJALE JA TEILE TÄHTSATELE ASJADELE
Patti Breitmani ja Connie Hatchi kirjutatud eneseabiraamatu tutvustus pajatab järgnevat:
Igapäevane elu kubiseb küsimustest, millele oma sisemuses vastame “Ei! Mitte mingil juhul! Jäta mind rahule!”, kuid välispidiselt maname näole meeldiva naeratuse ja toome kuuldavale “Jah, muidugi!”. Liiga sageli kohkume “ei” ees tagasi, võttes enda peale üha rohkem tööülesandeid, minnes ebameeldivatele kohtumistele ja pidudele ning investeerides kellegi teise prioriteetidesse. Selle käigus raiskame oma väärtuslikemaid isiklikke varasid – aega, energiat ja raha. Iga kord, kui nõustume millegagi vaimustuse või huvita, raiskame taas tükikese nendest kallitest varadest. See raamat õpetab, kuidas süümepiinadeta “ei” öelda ning öelda “jah” elurõõmule, vabale ajale ja teile tähtsatele asjadele.
Patti Breitman on taimetoitlane, tegutseb vabatahtlikuna, võitleb loomade heaolu nimel ning viib läbi kokanduskursusi. Connie Hatch aga seevastu on kunstnik, kes madistab fotograafia, helide ja installatsioonidega. (Või siis nad on tegutsenud, sest vanust ju neil mõlemil vist üle 60ne ja raamat ilmus peaaegu 20 aastat tagasi.) Mõlemad muidugi ameeriklased ja seda oli ka tekstist aru saada. Minu arvates on kõikidel Meerikamaa eneseabiteostel hästi sarnane stiil.
No jah, stiil stiiliks, aga tahaks ju ka osata paremini “ei” öelda ja tüütutest kohtadest kannatab alati diagonaalis üle lasta. Nii ma selle raamatu lahti lõingi ning tegelikult ei pidanud oma ootustes sugugi pettuma. Mõne tera korjab sellistest kirjatükkidest alati üles. Kuigi ma pidin enesele tunnistama, et ma mõnda soovitatud nõksu juba omaenesegi tarkusest edukalt kasutan. Näiteks informatsiooni varjamise taktika. See mida tüütu tuttav ei tea, ei õhtuta teda ka arutult teeneid või kokkusaamisi kerjama. Liigse jutukusega ei ole hea iseendale auku kaevata.
“Ei” ütlemist on raamatus väga laialt läbi käsitletud, alatest tüütutest tuttavatest kuni müügimeeste ja kerjusteni välja. Mulle meeldis näiteks väga “Mul on plaanid” taktika, mis sõnastas selliselt isikliku soovi õhtu rahulikult kodus veeta. Ma olen siiani sellist soovi sõnastanud iseendale kui õigust puhata ja rahu saada, aga “Mul on plaanid” (iseendaga v perega aega veeta) kõlab toredasti ametlikult ja sobib ka välja öelda. No ei saa ju kenale pakkumisele vastata, et “ma tahan teist oinapeadest natukene rahu saada”… 😀 Kui aga ütled, et “kahju küll, mul on tänaseks plaanid” kõlab kohe palju paremini ja enamik inimesi ei julge siis hakata urgitsema ka, et misasja sa ikka selle õhtuga siis peale hakkad. Ja kui mõni hakkabki, siis saab alati öelda, et see on isiklik.
… tuletage endale meelde, et seda, mida meie nimetame oma ühiskonnas “vegeteerimiseks”, kutsutakse teistes kultuurides mediteerimiseks ning sellesse suhtutakse äärmiselt tõsiselt.
Aga lisaks elulistele seikadele, mida oskaks kohe “ei” ütlemisega seostada, oli juttu ka näiteks mingile teatud elustiilile “ei” ütlemisest. Näiteks juhul, kui keegi pidevalt kannatab või piineb mõne lähedase pereliikme iseloomu, ebamugavate otsuste või tervist hävitava elustiili tõttu. Seega, “ei” saab öelda ka teiste põhjustatud kannatustele. Siiski on enamasti ikka inimene ise see, kes endale kannatusi kaela tõmbab. Eriti, kui sõna “ei” hõlpsasti üle huulte ei tule. Ja olen siinkohal autoritega nõus, et maailmas (töös, õpingutes, eraelus jne) on palju asju, millega ei olegi võimalik kunagi täielikult järje peale saada.
Kuid kõigepealt mõelge, kas see inimene, kellele te peate kõige tungivamalt “ei” ütlema, ei ole mitte teie ise.
Kummalisi soovitusi leidus ka. Näiteks lõpetada vaidlus lapsega öeldes “Meil siin ei ole demokraatiat”. Kuigi ma enam-vähem saan vastuse mõttest aru, ei kujuta ma ette, et “ei”-vastuse peale protesteerivale teismelisele just nii lajatama peaks. Meie kultuuriruumis on demokraatial ikkagi positiivne tähendus ja selle puudumine seostub kuidagi diktatuuri või kommunismi või teab veel mis hullu asjaga. Jah, perekonnas on vanematel suurem sõnaõigus, aga niimoodi enese ülemvõimu demonstreerida ei ole nüüd ka okei.
Lõpetuseks toon ära veel ühe katkendi, mis minu arvates sobib mitte ainult telefonimüüjate vaid igasugu muude tüütute asjade kohta samuti.
Küsimus: Miks telefonimüüjad helistavad alati just siis, kui teil on midagi olulist käsil?
Vastus: Sellepärast, et ükskõik mis tundub tähtsam kui vestlemine nendega.
Ehk teisisõnu, kui midagi tüütut toimub alati siis, kui on midagi olulist käsil, on tegemist ebaolulise asjaga, millele tuleks kindlameelselt öelda “ei”.
Kojanarri kirjutised 